Mariana ja Tiiu tegemised Uus-Meremaal

Jõuludeks Mounti!

2010-01-04T07:19:00.002+02:00

Hääletades saime pm otse Taurangasse, kust on 3 km Mounti. /Teepeal saime ülevaate kohalikest gängidest, kuna mees kellega sõitsime kuulus ka ühte aga ohutusse. Kohalikelt gängi liikmetelt võetakse passid ära, et nad ei saaks minna välismaale pättusi tegema. Kui maja ees elektriliinidel ripuvad tossud, siis sellest majast on võimalik kivi osta./ Kuna bussipeatust lähedusse ei jäänud ja takso nr-it meil ka polnud, hakkasime siis oma suurte kottidega astuma. Olime mingi 45 min käinud ja vahepeal šokolaadipikniku teinud kui üks auto jäi seisma ja küsis kas vajame küüti. Ooo jaaa.. . Kohale jõudes oli nii hea meel kõiki näha!!!! Tundsin nagu oleks koju tulnud. Käisime lõpuks Mounti otsas päikseloojangut vaatamas. Päkapikumütsid peas. Kaasas enda tehtud leib (teie mõistes teradega sai), moos ja vein. Kohalikud tähistavad jõule 25ndal, meie hostel aga 24dal. Toimus suur BBQ pidu. Üllatuseks oli üks keemiline pulber, mis segades veega tekitas lumehelbeid meenutavaid tükke. Kõik olid nii rahul:D. Kokkasime Tiiuga terve päeva, tegime hapukapsast, heeringasalatit ja Napoleonikooki. Peale sööki ja chilli hostelis mindi kohalikku baari ja siis randa. Lõke, avar tähistaevas, merekohin, soe õhk ja hispaaniakeelne muusika kitarri saatel. Ilus punkt meie esimesele jõululaupäevale. Kuid kahjuks ei tulnud jõulutunnet.. Paar päeva enne jõululaupäeva läks meie sõbranje Martina randa jooksma.. peitis oma plätud põõsasse ja jooksis paljajalu. Kui joostud sai, ei suutnud ta meenutada millise ranna sissepääsu juurde ta oma plätud jättis. Rand on siin väga pikk, kuni 10km. Väljas hakkas juba pimedaks minema.. pöördus siis lõpuks ühe mehe (Tony) poole, kes pildistas rannas ja ütles, et ta on eksinud ning ei suuda oma plätusid leida. Mees oli väga abivalmis ja kutsus ta oma ema majja, kust võtsid auto ning hakkasid ranna sissepääse ükshaaval läbi käima kuni lõpuks leidsid Matina plätud. Ilusti hostelisse jõudnud, kutsuti Martinat ühinema nende perega jõululaupäeval ning soovi korral võis ta ka sõbra kaasa võtta. Martina võttis 2. 25nda hommikul kell 10.15 ootas meid auto maja ees, mis viis meid linnast välja Omakotowasse. Armas väike linnake lahe kaldal. Maja asus u 25m kaldast ja pisut kõrgemal, et verandalt avanes suurepärane vaade merele. Väga rahulik ja vaikne kohake. Pere oli väga kena, kõik võtsid meid justkui kui omasid. Jõule tähistati Tony õe juures. Kohal olid vanaema, vanatädi, mehe naine ja ta naise ema + pereema,-isa ja 2 last. Väljas oli väga kuum, üle 30 kraadi. Süüakse siin kergeid toite, erinevaid kalu, salateid. Isegi magustoidud on väga kerged, värsked ja puuviljarohked. Nende jaoks ei ole jõulud nii olulise tähtsusega, kuid veedetakse siiski pere ringis. Kogu pere oli palju reisinud. / Sellel perel oli väga omapärane traditsioon. Kui Tony ja ta 6 õde-venda nooremad olid, saadeti nad jõululaupäeval välja võõraid otsima, et kutsuda neid perega ühinema. / Martina läks edasi Gisborni ja lõunasaarele. Meie aga alustasime oma surfiõpingutega. Õpetajateks Marcelo Tšiilist- disainer, enamasti siin rannas ei surfa, sest see on liiga igav tema jaoks ja Jaime Mehhikost, väga hea advokaadist kite-surfar, kuid kuna siin varustust laenata ei saa ja osta liiga kallis, siis surfab. Praeguseks oleme juba 4 päeva järest sõitnud. Eile käisime pearannas, kus oli Coca Cola üritus. Palju esinejaid ja erinevaid atraktsioone. Saime lõpuks rannas võrku mängida. Käisime ka kalju pealt vettehüppeid tegemas. Kalju oli kuskil 8-10 m kõrge ja all vahutav vesi, mis peksis vastu kaljusid. Meie ees hüppas poiss kellel oli selg verine:S. Tiiu hüppas 3x, ma ühe. Hilisõhtune rand täiskuuga, mis peegeldas ookeanil. Avar selge taevas ja nii palju tähti. Shaggy oma boys-idega (palli moodi asjad nööri otsas, pimedas põlesid erinevates värvides) ja muusikapall minimaga. Kui sensuaalne võib ikka naise siluett olla-arutasime selle üle pikalt! Üks tüdruk tantsis rannas kuupaistel niiet näha oli vaid siluett, taustaks suur suur kuu ja tema sära ookeanil. Teise nädala veetsime korteris. Jagasime seda kuttidega Argentiinast ja Brasiiliast. Käisime kohalikus baaris ja pärast sattusime housepartyle. Noored kasutavad pidutsedes väga palju mõnuaineid. Aasta viimasel päeval ärkasime varem, et surfata päiksetõusus. Mõte oli hiilgav. 4.35 ülesse, asjad kaasa ja randa. Ainult lained olid puudu. Sellest olenemata oli kõik super. Uusaastapidu. Alustasime hostelis, edasi randa. Seal esinesid bändid ja toimus ilutulestik. Kogu Mount oli paksult inimesi täis. Pidu lõppes juba kell 1.00. Avalikult joomine on rangelt keelatud. Väga palju housepartysi, kuhu võisid lihtsalt sisse hüpata. Pidime 1. jaanuaril lahkuma, kuid lahkusime 2. Esimese uusaasta päeva veetsime rannas. Viimane surf enne lahkumist. Õhtul tagasi randa, et teha väike ärasaatmispidu. Peale meie lahkusid ka meie kolm sõpra. Eriline õhtu. Palju rahvast kogunes kokku. Tavaliselt on palju erinevaid seltskondi(hispaania keelt kõnelevad, sakslased jm), kuid seekord oli teisiti. Jäime väikse seltskonnaga kauemaks. Kitarr asendus Shaggy muusikapalliga, kust kostus minima. Täiskuu. Boysid. Väike maadlus Tuuxuga rannas liiva sees pärast seda kui kodused olid talle heistanud (oli õnnest lõhki minemas) + slow motion kaklus:D. Käisime ujumas, täiskuu traditsioonide kohaselt. Tants rannas. Tuli välja, et üks Mike meie hostelist sõidab ka hommikul Napieri ja hea meelega võtab meid kaasa. Kuna kellelgi kiiret ei olnud, siis mõtlesime hommikul kõik koos veel vettehüppeid tegema minna. Mike teadis ka ühte kõrgemat kohta. Tehtud ja hüvasti jäetud.. ..algaski meie kolme teekond Napieri. Esimeseks peatuseks oli juga WelcomeBay lähedal, kust oli võimalik teha tarsanikiigega vettehüppeid. Paistis hirmsam kui kaljult hüppamine. Tiiu ja Mike tegid ära. Ma tegin nõks madalamalt, paistab et ei ole minu teema või pean sellega veel harjuma. Nii ilus oli seal, justkui vihmametsas. Piknik. Järgmiseks peatuseks Taupo lähedal asuvad kuumaveeallikad, mis suubuvad jõkke. Jões saad ise liikudes vee temperatuuri reguleerida. Olekski võinud sinna jääda. Noored armastavad seal pidutsemas käia. Kell oli liiga palju ja väljas oli suht pime. Pidime kuskile ööbima jääma. Õnneks oli Mike´l telk. Maastik peale Taupot läheb väga mägiseks ja taimestik kiduraks, peatumispaiku enamasti ei ole. Leidsime ühe teeotsa ja ideaalse koha telgi püstitamiseks, kuid teisel pool maanteed seisid autod, kes jälgisid meid. Creepy, ots ringi ja edasi.. kuni lõpuks leidsime hea koha. Tegime Tiiuga lõkke, Mike õhtusöögi. Tal on lihtsalt nii nii hea hääl ja oskab nii nii hästi kitarri mängida! Suur kuu taevas vaatasime, et kuu paistab eriti valgelt.. tegelikult tuli politsei kohale, kuna mets on väga kuiv ja lõket ei tohiks teha. Olid väga sõbralikud ja lubasid meil sinna telkima jääda, kui lõkke ära kustutame. Hommikul olid auto võtmed kadunud:D. Otsisime igalt poolt ja nii mitu korda. Mike murdis auto ukse lahti ja oh üllatust võtmed olid autos. Autos oli tuli nii kaua põlenud, et aku oli tühjaks saanud. Saime autot käima lükata. Jõudsime ilusti Napieri, kahjuks Mike pidi jätkama oma trippi Wellingtoni. Üteldakse, et aasta esimesed 12 päeva tähendavad ülejäänud 12 kuud. Viimasel ajal oleme Tiiuga üsna tihti maininud, et armastame oma elu. Aasta esimesed päevad on ideaalsed olnud. Ei oskaks palju rohkem tahtagi. Pole raskusi millest üle ei saaks. Peale mõõna tuleb tõus ja vastupidi. Oleme valmis seiklusteks ja väljakutseteks ning kavatseme ära kasutada kõik võimalused, mis elul meile pakkuda on. Kui endasse usud, ei ole miskit siin maailmas võimatu.

Napieri!!!

2010-01-04T06:24:00.006+02:00

Kui Napieri hääletasime, sattusime väga põnevate inimeste peale. 1. Brasiillanna valge mersu dziibiga, a la võiks olla nagu rikas tädi või vanem õde. Ütles, et ta exi praegune on eestlanna. Andis meile oma kontakti, et kui Mounti tagasi lähme ja kui miskit vajama peaksime, siis kindlasti helistagu. Ütles, et kui plätusid või sandaale tahame, siis pole probleeme, ta firma toob neid Brasiiliast Uus-Meremaale. Tiiu oli just 1 tund varem oma plätud katki teinud.. hakkasime naerma selle pakkumise peale-liigagi veider kokkusattumus. Naine ütles, et tal ladu väga lähedal ja läksimegi sinna. Saime endale plätud valida. Tema alluvuses töötas üks päris nägus brasiilia kutt.. tädi ise oli nii elevil ja tahtis, et kutt viiks meid tee äärde. Nii armas:D Te Pukeni. 2. vanaisa, väga cool vanapapi. Muss röökis. Kuulas klassikat, kuid rääkis et armastab ka rokki. Võis olla kuskil 70-80 aastane. Poole tee peal küsis, et kas meil autojuhi load on olemas. Vastasime, et jah, aga et mina unustasin enda omad koju. Ütles, et sellest ei ole midagi.. tahate sõita proovida??? :D:D:D me olime nagu KUIDAS PALUN??? Ütlesin, et mul ei ole lube ju kaasas. Ta vastas sellepeale, et temal on ja et ta istub kõrval. No miks mitte. Saimegi Tiiuga esimese autosõidukogemuse Uus-Meremaal. Awsome! Te Pukest Rotoruani. 3. inglise kutt, kes piiripeal ei saanud working holiday viisat ning pidi ostma pileti mujale- Tokyosse. Pani facebooki ülesse, et on Aucklandis. Varsti võeti temaga ühendust ja kutsuti enda juurde elama. Kaks nädalat oli möödas ja sai nädalaks kostitajate autot kasutada, seda sama milles meiegi istusime. Uskumatu. Käisime vaatamisväärsusi koos vaatamas. Tauponi. 4. farmer, väga fäänsi farmer. Kasvatas mingeid haruldasi puid. Viis meid kurssi Hawke Bay ajaloo, taimede ja kohalike võimalustega. Ütles, et ta poeg töötab ka ühes istanduses. Andis oma kontakti, et kui me hätta jääme, et saaksime siis ühendust võtta. Aitas meil ilusti linnas hosteli ülesse leida. Selliseid inimesi on terve see maa täis. Napier Armas linnake, kuskil alla 60 000 inimesega. Asub mere kaldal. Rand on väga ilus ja pikk aga teistsugune. Tumeda liivaga aga enamasti kivine. Ilusad surfirannad on kuskil 20 min autosõidu kaugusel. Lähedal on ka Gisborne, kus saab maailmas esimesena päikesetõusu näha. Asub Hawkes Bay maakonnas, mis on tuntud veinipiirkond. Maailma mastaabis väga tuntud hea valge veini poolest. Palju viinamarja-ja õunaistandusi, leidub ka kiiviistandusi. Populaarseks vaatamisväärsuseks on ka selle piirkonna art deco. Peatusime hostelis, mille juhataja aitab backpackeritel tööd leida. Ta on päris osav. Enamus hosteli elanikest juba töötasid seal. Ütles meile, et ta ei saa midagi meile garanteerida. Me võime töö saada järgmine päev või siis nädalate pärast. Esimestel päevadel ei leidnud ta meile midagi. Käisime ka linnapeal enamus kohvikutest, baaridest, klubidest, restoranidest ja hotellidest läbi. Jätsime igale poole oma cv-sid ja kontaktnr-eid, kuid keegi ei tahtnud meid enne uut aastat palgata, sest siis nad oleksid pidanud maksma meile 5 puhkepäeva eest ka. Saime õnneks pisut hostelis töödata tasuta majutuse eest. Siin olles kulubki majutusele enamus rahast. Pidime seal paar tundi päevas koristama, aga see oli nii must hosteli kohta, et tegime Tiiuga kõvasti rohkem kui oleksime pidanud. Koristasime omaalgatusel nurkasid, mida polnud keegi aastaid koristanud. Ka elanikud olid seal rahul sellega, rääkimata omanikest. Leidsime sinna minnes ka ühe väga hea korteri üürimiseks. Väga heas rahulikus piirkonnas, mäe küljel, väga lähedal kesklinnale. Tegemist oli suure maja terve teise korrusega, kus oli 5 magamistuba, köök, suurtuba, suur terass ning pisike tagaaed mäeküljel, kus kavatsevad mõningaid taimi ja viinamarju kasvatada. Küsisid nädala eest vaid poole sellest, mille maksime hostelis. Korrust üürivad kaks kohalikku, üks 20 aastane tüdruk(iseloomult sarnane meie Kristelile) ja 27 aastane kutt, kes õpivad koolis veini tegemist ja kellele meeldivad välismaalased. Pidime sinna elama minema, kui iseseisvalt töö leiame. Sest kui Tony, meie hosteli juhataja meile miskit leiab, siis peaksime hostelisse jääma. Sellest hoolimata, et me hostelis elasime, käisime ka nende korteriinimestega läbi. Saime kohalikke ja nende korteriinimeste endi tehtud veine degusteerida. Hostel oli täis muusikainimesi. Iga päev kitarr mängis ning inimesed chillisid ja laulsid. Päris palju käidi rannas, eriti õhtul/öösel enne pidu või niisama. Pidudega on jamasti. Igal pool mängitakse samu teismeliste laule ja klubid on täis teismelisi või purjus kiivisid. *Hostelis oli ka pisike bassein sulistamiseks. Nägime peaaegu iga õhtu põlevat taevast päikseloojangu ajal. Esimeseks tööpakkumiseks oli eskortteenuste osutamine. Ringi liiguvad teismeliste tüdrukute kambad, kes ahistavad üksi liikuvaid tüdrukuid. Nad on peksnud neiud vaeseomaks, rebinud kõrvu koos kõrvarõngastega, pussitanud jne. Jõhker. *kaks eesti neiut sattusid Aucklandis samuti kaklusesse maooritüdrukutega. Ilmsalt võtsid peol tantsides maooridelt liiga palju tähelepanu ära. Üks eesti tüdrukutest sai u 5 rusikahoopi kõhtu ja teine kaotas hambast killu. Peol peab üsna ettevaatlik olema. Kiivid on üsna agressiivsed(nii n kui ka m), eriti kui nad purjus on. Saime hostelist endale palju uusi ja toredaid tuttavaid, keda kahjuks tagasiminnes enam ei näe. Enamus läheb lõunasaarele. Siiski otsustasime jõuludeks Mounti minna.

09.12.2009

2010-01-04T06:08:00.002+02:00

Elus terved. Püüan anda kiire ülevaate mis meiega vahepeal toimunud on. Elasime kuni eilseni Mt Maunganuis. Tore hostel, mis sai päris koduseks. Peamised pikemaajalised elanikud olid surfarid, oli ka neid kes töötasid seal läheduses. Mount Maunganui on väga ilus koht pikaajalisemaks peatumiseks. Kaunis rand 500m hostelist, sadam jahtidega, mägi, kust avaneb väga ilus vaade, suurepärased inimesed, kes on justkui pereks saanud. Käisime kaks korda kalal. Kahjuks oli meil vist liiga suur konks. Tundsin kuidas need kavalad kalakesed sööta näksivad, aga konksu otsa minna ei taha. Tiiu õpetas kõigile kalastamistantse:D. Palju pidusid ja rannas chillimist, koos kokkamist ja erinevate maade toitude proovimist. Seal olles aeg justkui lendas. Mari: Nädal enne meie Mountist lahkumist tahtis Martina edasi minna. Mina olin juba end Kaimaisse matkama lubanud. Tiiu oli lubanud Martinaga häälega minna ja sp Martina ei ostnud bussipiletit. Järgmisel päeval oleks see pilet topelt kallis olnud. Nii läkski siis .. Hommikul jätsime Tiiu ja Martinaga hüvasti ning läksime Danny (UK) ja Marceloga(Tšiili) matkama. Kaimai rahvuspark peaks olema selle piirkonna suurim, kuid info selle pargi matkaradade kohta oli väga minimaalne. Esimesest, Mounti i-punktist saime vastuse, et soovitatakse alustada Katikatist, järgmisest i-punktist Taurangast, kust tahtsime ka bussipileteid osta vastati, et peame Waihist alustama. Waihis tuli aga välja see, et rajad algavad 5-7 km kauguselt. Bookisime endale ka hüti ööseks. Bussiliiklust selles suunas kahjuks ei olnud ja pidime esimest korda hääletama. Uskumatu on see, et olenemata vihmast ja sellest, et me märjad olime, oli max aeg u. 5 min kui kätt püsti hoidsime. / ilmaennustus ütles, et pärastlõunal läheb ilm paremaks ning et järgmine päev on ilus päikesepaisteline. Danny pidi 4 päeva pärast koju lendama, sp ei saanud paremat ilma ootama jääda. Ja meile kolmele meeldis vihm/ Esimene rada paistis nii huvitav. Raja alguses olid pisikesed rippsillad, millelt võis näha jõe orgu ning lopsaka taimkattega mägesid. Jõe vesi oli nii puhas. Läbipaistev, helesinine ja vahutas. Valisime pikima raja, mis meid ööseks hütti viiks. Lugesime raja kirjeldust ning see ütles, et suure vihmaga ei soovitata seda läbida. Me olime suureks seikluseks valmis ning ei hoolinud sellisest pisiasjast. Kõndisime pisut edasi ja oh sa mu meie.. aed ja lindid ees: DANGER!DANGER! Näha oli, et rada läks mööda max meetrist kaljuserva, kuid ei paistnud miskit nii hirmutavat. Vaatasime üksteisele otsa ning ma hüppasin esimesena üle aia, poisid järgi. Kõndisime pisut. Paar puud olid ülevalt kaljuservalt alla kukkunud ning teepeal ees, kuid meil õnnestus nende alt ettevaatlikult läbi minna. Mõne aja pärast muutus rada läbimatuks. Liialt mõtlematu oleks olnud oma eluga riskida. Pöörasime tagasi. Pidime võtma järgmise raja,mis meid sinna hütti viiks, kuid see oli kuskil 10 km kaugusel. Alustasime hääletamist ja ei läinudki kaua kui juba uue raja alguses olime. Vihma sadas ja korralikult. Ei paistnud kuskilt sellele lõppu tulevat. Pisikesed metsarajad ülesmäge olid nagu mudajõed. Kõndisime, mina kõige ees..kui kuulsin täpselt enda kõrval metssiga häälitsemas. Kutid, kes olid pisut kaugemal, arvasid, et kiljusin niisama. Mõne aja pärast häälitses põssa uuesti ja ka kuttidel hakkas ka kõhe, sest ta oli nii nii lähedal. Üldiselt siin nii lihtsalt metsloomi ei kohta, v.a opossumid. Kui kohale jõudsime leidsime eest hüti in the middle of nowhere, ilma elektrita ja tule tegemise võimaluseta. Mitu päeva oli sadanud ja väga raske oli leida kuivi puid tule tegemiseks. Õhtusöögiks olime valinud vorstikesed, mis kohe kindlasti vajasid tuld. Olime väga näljased. Ikka sadas. Leidisin katuseplaadid, mõtlesin kasutada neid verandal tule tegemiseks. Kui neid liigutasin, oh üllatust.. metsakuiv. Saime alustuseks pisut materjali. Siinsed puud ei põle nii hästi, üsna raske on lõket teha, eriti vihmaga. Aga lõpuks saime kolmepeale hakkama. Verandalt avanes suurepärane vaade täiskuule, korraks läks taevas selgeks ja nii palju tähti tuli välja. Kuulsime palju palju veidraid hääli ja nägime metskassi. Järgmine päev pidime sama teedpidi tagasi minema, kuna teised rajad olid kõrge veetaseme tõttu läbimatud. Hääletasime Katikatisse ning läksime oma metsariietega restorani veini jooma. Õhtuks olime surmväsinud, kuid õnnelikud kogemuse üle. Poisid ei olnud varem sedasi matkanud. Marcelo hakkas mind MacGiveriks kutsuma. Ühtegi pilti sellest matkast ei ole, kuna suutsime Danny fotoka ära kaotada. Tiiu ja Martina Rotoruas Pidime kohe hommikul varakult teele asuma, nii igaksjuhuks, et pimeda peale ei jääks. Pressisin oma asjad ühte kotti kokku, et oleks kergem hääletada ja olin valmis minema. Kolme tunni pärast oli Martina ka oma hädavajalikud asjad korda ajanud ning oli oma seitsme kotiga minekuvalmis. Päris naljakas vaatepilt. Iga kord, kui keegi peatus pidin kinnitama, et mu sisetunne ütleb, et see ei ole vägistaja. Nalja sai. Autojuhid olid ägedad, Martina veel ägedam. Mädamunahaisuses Rotouruas ööbisime loodusliku kuumaveebasseiniga hostelis. Parim selle juures oli see, et sain Marile vihmasesse metsa sõnumi saata ja seda pisiasja mainida. Järgmise päeval läksime WAI-O-TAPU Thermal Wonderlandi (meie toast ühe saksa kutiga, kellel oli aouto).Vihma sadas aga ikka oli ilus. Pm see on üks suur vulkaaniline ala, kus on geisrid, metsikult auravaid auke, kokkuvarisenud kraatreid, mulisevaid mudaauke. Vesi on värvline. Nt neoonroheline,- oranž või erk kollane. Väga lahe koht, mis igati vääris oma suht kallist piletihinda. Õhtul vaatasime linna läbi. Täiesti normaalne oli, kui jalutasid pargis ja keset teed olid augud, kus muda mulises. Terve linn on täis väikseid auravaid veekogusid. Käisime ka maooride kristlikus kirikus ja nende näidiskülas, mis oli küll juba suletud aga ühe dollari eest võisime niisama ringi vaadata. Äge oli veel see, et täpselt minu kõrvalvoodisse tuli ööbima uus tüdruk, kes oli nii õnnelik, kui kuulis, et mu nimi on Tiiu. Ütles, et ta nägi külmkapis piimapudelit, mille peale oli kirjutatud Tiiu and Martina ning teadis kohe, et ju keegi siit hostelist on Eestist. Ühesõnaga ta on kanada-eestlane ja ta rääkis puhtalt Eesti keel. Elin on sakut ning ta oli ka 98 a Tagametsa laagris. Milline kokkusattumus. Mounti tagasi hääletamine läks kergelt. Inglise hullude poismeestega sain linnast välja ning habemega kalastajaga, kes ei tahtnud alguses mind peale võtta, kuna arvas, et näeb nii jube välja, et hirmutab mind. Sain otse Mounti, oma hosteli ette. Kuna Mountis tööd ei leidnud, siis otsustasime, et ei ole mõtet seal niisama chillida. On aeg edasi liikuda..

2009-11-27T10:40:00.002+02:00

27.11.09 Tunneme end siin juba üsna koduselt. Rahvast on palju, niiet iga päev saad kedagi uut jälle tundma. Tööga läks sedasi, et ei leidnud endale autojuhti. Arvasime, et meie töö on läinud ja seepärast olime kaua üleval ja rääkisime siinsete kohalikega juttu. Hommikul kell 8 oli Murray (meie hosteli juhataja) uksetaga ja ütles, et meil on 5 min aega oma asjad pakkida, sest auto tuleb järgi. Tormasime nagu segased. Töökaaslased on toredad. Omanik ja „järelvaataja“ on maoorid, samuti ka paar töölist. Ülejäänud on backpackerid Saksamaalt, Jaapanist, Kanadast, ja Taanist. Kokku on meid kuskil12 ja enamus meievanused noored. Töö seisneb selles, et pead rulli taolise riistapulgaga lilleõisi puutuma. Riistapuu näeb välja sarnane nagu värvimiseks kasutatav rull, ainult kahe rulli kohaga ning sinna läheb peale sametist rull, mida saab edasi keerata ühelt teisele. Kiivitaimed ise kasvavad pisut sarnaselt nagu viinamarjad, tüvedelt edasi väetidena. Aga on tugevamad. Kiiviõied on ilusad valged ja lõhnavad hästi. Tiiule lendas linnupoeg näkku. Martina(see saksa tüdruk, kellega tripil käisime, oleme ikka veel koos) lõi suht iga 20 min jooksul oma pea ära. Enne äraminemist lõi nii kõvasti, et see pauk kõlas jube kaugele. Meie Tiiuga püüdsime nii kõvasti naeru tagasi hoida, aga ei saanud sellega eriti hästi hakkama. Meie hosteli juhataja on väga chill tüüp. Väga otsekohene ja nõudlik, kuid samas väga lahe, abivalmis, naljakas ja täidab mingil määral isa-rolli. Kõik austavad teda. Üks päev sai pahaseks, et keegi ei olnud potte-panne puhtaks pesnud. Enamus olid mustad. Seega pesi need ise õhtul puhtaks ja korjas ära. Kirjutas kööki kirja, kus vabandas nende ees kes millegis süüdi ei olnud kuid karistuseks teistele võttab terveks päevaks kõik potid-pannid ära. Õnneks olid lõunaks jälle olemas. Saame suht iga päev nüüd vähemalt hommikul kella 6.30ks sõnumi kellaajaga, millal tööle peame minema. Täna saime sõnumi, et stardime hiljem ning järgmise, et ei pea üldse minema. Tööd ei ole. Magasime kaua, sest olime üliväsinud. 3 päva kiiviistanduses on olnud pikad. Kella 7st 21ni. Läksime randa. Kuna tööd väga ei ole, siis kohalikud hosteli elanikud veedavad enamus oma päevadest rannas chillides või surfates. Lained on üsna võimsad, vesi talutav ja päike kõrvetab. Kasutame palju päikesekreemi, aga oleme juba jumet ka saanud. Täna läheme esimest korda hostelikaaslastega baari. *Kohaliku õlu, Tui, korgi all on erinevad küsimused. Nt kui palju kohalikud opossumid söövad aastas juurvilju. Vastus on ka alati antud. Selle küsimuse puhul 21 000 tonni. Õlut juues võib nii mõnagi teada saada. *tööga muideks ongi sedasi, et kunagi ei või teada mis saab. Pead alati olema valmis telefonikõnele reageerima. Ei saa kunagi millegagi arvestada. Ja see ajab ikka närvi küll eks.

2009-11-27T10:40:00.001+02:00

23.11.09 Jimmy on läinud ja oleme omapead. Ikka veel Mt. Manganui hostelis, kus enamus inimestest on surfarid. Väga vinge seltskond paistab koos olevat. Lisaks sakslastele on ka palju hispaanlasi ja lõuna-ameeriklasi. Täna pidi olema meie esimene tööpäev, kuid teel tööle läks meie auto rehv puruks ja pidime tagasi koju tulema:S Nüüd meie autojuht ei olegi enam kindel, kas jääb lähiajaks siia piirkonda. Üks on kindel, ilma autota me seda töökohta ei saa! Rand on pikk ja vesi roheline. Päike väga tugev. Käisin täna rannas jooksmas..mmm. ja siis sulpsti ujumas. Hiljem kordasime ujumist. Vesi on kraadide poolest täiesti talutav!

mt maunganui

2009-11-27T10:39:00.000+02:00

22.11.09 Hommikul oli veits mott maas, sest pole siiani ühtegi kindlat vastust saanud. Alati öeldakse, et helistage mõne aja pärast tagasi, praegu ei ole midagi pakkuda. Mõtlesime, et hakkame kohvikuid lihtsalt ükshaaval läbi käima, aga ei jõudnud.. magasime kaua ja pesime pesu. Pärast läksime randa. Chillisime ja rääkisime juttu. Mõnus oli. Pitsapoiss ütles, et rekkajuhid pidid siin 54$ tunnis saama. Pisut uskumatu või mis!?! Tagasitulles tegime mõned kõned- ei miskit. Ja küsisime oma hosteli juhatajalt.. too tegi mõned kõned ja paistab, et OLEMAS. Tööd kutsuvad polynation ehk tolmendamine. Rääkisin ühe kutiga, kes on seda tööd juba 4 päeva teinud, ütles, et pidi üsna tüütu olema. Terve päev püsti ja kuskil 3 kg kott seljas. Vihmaga seda teha ei saa, seega ei või kunagi teada kui palju töötunde saad. Peaks olemas sedasi, et 10 päeva tööl ja paar päeva vaba. Homme Jimmy sõidab edasi, seekord päriselt viimane ühine õhtu koos.

tauranga

2009-11-27T10:38:00.002+02:00

21. nov. Magasime sisse. Ärkasime kui toateenindus sisse tuli. Kuna see hostel oli kesklinnast nii kaugel, siis järgmiseks ööks ei tahtnud enam sinna jääda. Bell Lodge omanik oli väga armas, viis meid linna oma van-iga. Läks sushi-õhtu jaoks asju ostma. Seda õhtut korraldas lihtsalt sellepärast, et ühel Jaapani tüdrukul oli raske hostelis kohaneda. Tulime Mt. Maunganui Lodgesse.

coromandel

2009-11-27T10:38:00.001+02:00

20. nov Järgmine peatus Hahei´st 9 km kaugusel Hot Water Beach´il. Seal kandis on ühed parimad sukeldumis- ja snorgeldamiskohad Uus-Meremaal. Mõõnani oli veel pisut aega. Ehitasime seni liivalossi, mis hiljem osutus turistide pildistamisobjektiks. Selle ranna põhimõte on selles, et kui vesi tagasi tõmbub, saab endise veetaseme koha pealt kaevama hakata. Nimelt on seal kuumaveeallikad peidus ja nende kättesaamiseks ei pea üldse kaua kaevama. Ostsime oma tripi alguses ilusa kollase kühvli just selle ranna jaoks. Poes tundus, et sellest piisab, kuid .. ei. Olime ju neljakesi ja oma jakuusi jaoks pidime ikka pisut kaevama. Tuleb ka õige soon leida, kõigil esimese korraga ei õnnestu.Vaikse ookeani vesi oli üsna jahe, kuumaveeallikast tulev kuum vesi aga kõrvetav. Sellepärast oli hea kui auk oli pisut suurem, said vee temperatuuri ühelt või teiselt poolt kaevates reguleerida. Piirkond, kus sedasi mõnuleda sai oli ainult 50m rannaäärset ala. Naljakas oli vaadata kui palju inimesi mõõna ajaks ühte kindlasse kohta kokku kogunes ning nagu väiksed lapsed kaevama hakkasid. Vahepeal rõõmust hõisates, kui kuuma vett leidsid. Mõnulesime mitu tundi. Õhtuks jõudsime Taurangasse. Bell Lodge. Väga omapärane hostel, pisut räpane. Palju meievanuseid noori. Üks poiss pidi oma toa ära koristama enne kui sisse saime minna. Pidime idee poolest tegelikult Te Puke´sse minema, kus oleks meile töö leitud, kuid arvasime et suuremas linnas on parem. See töö mida seal tegema pidime ei oleks lihtne olnud ja palk poleks ka miskit erilist olnud. Pealegi kell oli palju ja Jimmy oli juba üsna pikalt sõitnud. Viis meid hoopis välja sööma ja tantsima.

Coromandel

2009-11-27T10:37:00.001+02:00

19. nov Tahtsime minna endisesse kullakaevandusse helendavaid ussikesi vaatama. Saime hostelist ühe isejoonistatud kaardikese, mis pidi idee poolest teed juhatama. Kaardi järgi tundus tee sinna kaevandusse üsna lihtne, kuid sinna maani kui läks kaheks. Mõlemad läksid pikalt üles mäkke. Arutasime pisut ja asusime jalgsi teele. Olime vähemalt 45 min kõndinud üsna kõrgele suure tõusunurgaga kitsast mägiteest, kui avastasime, et olime valinud vale tee. Siin Uus-Meremaal on kombeks ka matkaraja läbivus minutites anda. Meie matk oleks pidanud 20 min kestma. Pettumus oli suur kui ülesse jõudsime, aga mis seal ikka, olime üsna kõrgel ja saime vähemalt vaateid nautida. Tulime alla ja kuna nii pikk tee oli veel ees, siis ei hakanud enam ussikesi vaatama minema. Neid võib ka mujalt leida. Sõitsime üsna pikalt ja jõudsime lõpuks Haheisse. Seal oli kõige korralikum hostel siiani. Paistis väga armas kohakene see Hahei, armas surfikuurort. / Linnades, eriti väiksemates, ei ole suuri maju. Kõik on madalad ja enamasti ühe pere elamud. Peale Aucklandi ei ole üheski linnas tundnud linnas olemise tunnet..pigem nagu laialivalgunud küla kuskilt Ameerika filmist./ Sättisime pisut ja läksime Cathedral Cove´i vaatama. Tegemist on ühe Uus-Meremaa kauneima loodusliku kohaga, kus vesi on kaljut sedasi kulutanud, et tollel on hiiglaslik auk sees. Pidime sinna jõudmiseks 45 min mööda metsateed jalutama, seega nägime teda hämaras. Kuna kõik oli nii super, tuulevaikne, mõnus soe ja koht lihtsalt võrratu oma valge liiva, helerohelise vee ja heledate kaljude poolest, jäime sinna veel mõneks tunniks. Tegime pisikese lõkke millest alati unistanud olime siin. Muideks siin ei ole midagi nii lihtne lõket teha, kuna me ei tunne kohalikke puid. Kõik ei põle nii hästi, mõni ei põle üldse. Õhtu oli ideaalne, pidi olema meie viimane ühine. Jõime veini, laulsime, vaatasime tähistaevast ja nautisime lõket. Kvaliteetaeg, perfektne. Väike jalutuskäik tagasi ja siis hiline õhtusöök. Nimelt tegime Tiiuga kartulivormi, aga ahi vajas rohkem aega niiet söök sai lauale alles 2 paiku öösel. Väga ilus õhtu!

coromandel

2009-11-23T13:30:00.001+02:00

18. nov Tahtsime varakult matkama minna, et näeks päikesetõusu. Kahjuks ei näinud, sest pilvi oli üsna palju ning uni oli niiii magus. Alustasime oma matka sombuse ilmaga, varahommikul oli sadanud. Vaated olid head ja kohtasime oma teel palju lambaid. Kaks tallekest juhatasid meile mõnda aega isegi teed. Leidsime ühe imearmsa kohakese, kus pisike mägijõgi suubus merre. Paistis väike lahesopike, mis oli ääristatud väga heade ronimiskaljudega. Ma ei tea siiani, mis kivimiga tegu oli, kuid proovin välja uurida. Oli selline must ja tugev, paljude liigendustega ning vee poolt pisut kulutatud, et väga hea oli haarata. Olime kaua aega tahtnud juba lõket teha, aga tuule, niiskete ja raskesti sütitavate materjalide ning „õigel ajal“ alanud vihmasaju tõttu muutus see võimatuks. Ronisime kaljuprakku varju ja pidasime piknikku. Kohe kui lõpetasime muutus ilm ilusamaks kui kunagi varem. Hämmastav. Nägime seda piirkonda nüüd ka teises valguses. Taimed on siin justnagu džunglis, väga eksootilised, kuid vahel eksib ka mõni mänd või muu okaspuu vahele ära. Äraminnes kohtasime juhuslikult ühte Eesti poissi, kes reisis ühe prantslasega. Väga harva juhtub nii, et eestlased omavahel sedasi kohtuvad. Meie maast ei ole muideks peaaegu keegi kuulnud. Isegi sakslased teevad suure näo pähe kui „Estoniat“ kuulevad. Kui ütled Estland, siis mõni saab ikka õnneks aru ka aga uskumatu või mis?!? Tunneme end kui mingid misjonärid, kes levitavad sõna Eesti olemasolust. Pm üle ühe inimese kuuleme seda, et „oh, sa oled esimene eestlane, keda ma tean“ Õhtul jõudsime väga pisikesse hostelisse, justnagu kellegi koju.

coromandel

2009-11-23T13:28:00.001+02:00

17. nov Hosteli ümbrus oli väga kena!! Batuudil hüpates avanes ülevalt päris hea vaade. Saime seal hostelis tasuta pesu pesta, kasutasime võimalust. Meil oli pikk tee veel ees. Kitsas, kurviline ning pidevalt üles-alla viiv..sõitsime mööda rannajoont ja vaated olid koguaeg vapustavad. Järjekordselt tegime pikniku, sest piirkond ei olnud asustatud. Väga palju pingikesi looduskaunites kohtades. Tiiu sai kalamehega jutule, et kui kala saavad siis saab ise selle välja tõmmata. Kahjuks ei jõudnud ära oodata. Sõitsime edasi Flecher Bay´sse, mis asub päris Coromandeli poolsaare tipus. Saime endale eraldi maja(kedagi teist lihtsalt ei olnud), merest 500m kaugusel, teistes ilmakaartes laiusid mäed. Selle hosteli omanikud pidasid farmi, kus oli palju lehmi ja lambaid- selline maa õhkkond(loomade häälitsused). Coromandeli linna I Site´st üteldi valesti või saime valesti aru, et poolsaare tipus peaks ka poode olema. Kahjuks ei olnud peale Carville´t (seal oli üks vanimaid, kallimaid ja väiksemaid poode Coromandelis) enam miskit. Meil oli pisut süüa, mis oli eilsest järgi jäänud. Mainisime seda kui omanik meile grilli pakkus kasutada. Selle peale tuli mees mõne aja pärast tagasi, käes grillitud liha ja kana, erinevaid nuudleid, leiba ja isegi võid. Tahtmata selle eest miskit vastu. Uskumatu kui kenad siin inimesed on. Meie, eurooplased ei ole sellega absoluutselt harjunud, iga kord kui keegi nii hea su vastu on siis kujutad ette mida ta vastu võiks tahta. Aga ei ..nad ongi sellised. Enne magamaminekut tegime pisikese jalutuskäigu mereäärde. Vaatasime tumedat merd ja oh sa mu meie! Meri helendas.. saime näha tumedat lainet, mis randa jõudis. Mõtlesime algul, et need on need mereelukad, kes ka filmis „The Beach“ eksisteerisid, kuid ei.. need olid imetillukesed fosfori tükid.

TRIPP COROMANDELI POOLSAARELE

2009-11-23T13:24:00.001+02:00

16. nov

Chek out. Hüppasime Jimmy auto peale ja meie tripp Coromandeli poolsaarele võis alata. Lisaks meile tuli ka Martina (Saksamaalt). Nii hea.. saime lõpuks ometi linnast välja. Nii harjumatu ikka see vasakpoolne liiklus, õnneks oli Jimmy roolis. Esiteks on ta mees ja teiseks elukutseline autojuht.

Ja juba varsti avanesid meile suurepärased vaated. Esimene peatus oli Thames´is. Omapärane linnake- oli täpselt mudase lahe ja mägede vahel. Ostsime marketist süüa ja pidasime piknikku. Peale seda vaatasime linnuvaatlusmajakesse. Kahjuks ei näinud sealt ühtki lindu. Ronisime platvormilt alla ja oh üllatust- linde kui palju.

Järgmises peatuses läbisime kerge matkaraja, kus nägime üht üsna suurt Kauri-puud. Ei suutnud neljakesigi ümbert kinni võtta. See liik on väljasuremisohus.

Sõitsime Coromandel Town´i ööbima. Valisime väga hubase ja armsa hosteli, kus kohtasime esimest korda prantslasi. Muidu on kõik hostelid, st terve Uus-Meremaa sakslasi täis. Kuna Martina söögitegemisel abi ei vajanud, läksime Tiiu ja Jimmyga ratastega sõitma. Meie hostel oli kuskil 400m merest, teisel pool kõrgusid mäed. Tahtsime päikseloojangut vaatama minna. Mereääres oli nii ilus. Võimas. Usun, et see oli siiani minu elu parim päikseloojang, kuigi loojangut tegelikult ei näinud, sest mägi teiselt kaldalt varjas seda. Loodus meenutas nii väga Aasiat, kuigi ei ole seal kunagi käinud. Lõunamaa puud, mäed, mis oleks nagu pehme vaipkattega kaetud ning idamaiselt kumav päike, mis justkui sulaks vette. Sõitsime ratastega ka pisut mäkke ja siis suure hooga alla. Isegi rattaga on nii naljakas sõita, teisel pool ikkagi ju.

Hostelit reserveerides küsiti, mis nimele.. sealt kujunesgi meie kambale nimeks Jimmy Angels.

* teed on head enamasti head kuid kitsad, kurvilised ja pidevalt üles-alla

*palju kasutatakse inglise kraane, mis on meie jaoks äärmiselt tüütud!

*teeme eraldi folderi imelike vaatamisväärsuste jaoksJ siin neid jagub!

*kohalikest ei ole lihtne nende aksendi tõttu aru saada, mõni räägib nii chillilt(lõtvunult), et ühtlane mõmin tuleb suust välja

*tänavapildis näeb palju inimesi jooksmas(sporti tegemas)

*internet on mõtetult kallis, sp pole hakanud oma pilde laadima( 20min-2NZ$ ja selle ajaga ei tee midagi ära)

*miinimum palk on 12NZ$/h miinus maksud, st kuskil 10 või pisut vähem NZ$ võiks tunnis kätte saada

*kütus on keskmiselt 0,8c/l

*auto on tööleidmisel väga suureks abiks

12-14 nov

2009-11-15T00:17:00.006+02:00

12.nov

Äratus ja linna peale. Ilm oli perfektne!!! Soe ja päike säras taevas. Tegime IRD nr-i ära ja krabasime teepealt hommikusöögiks võikud. Ei tahtnud neid tänaval süüa, seega põikasime kõrvaltänavasse, et mingi tore koht leida. Huvitav metsatee viis trepist alla..järgnesime.. kuidagi metsikuks läks. Tundus huvitav ja läksime edasi. Meil oli ka kaart loomulikult, vaatasime seda ja saime aru, et olime juhuslikult sattunud Aucklandi ilusaimasse parki-The Auckland Domain. Justkui väga metsikus metsas oleks kõndinud, tegelikult olime suhteliselt linna südames. Enamus metsateed viisid suure Aucklandi muuseumi juurde. Tuli meelde, et esimese hosteli omanik oli meile seda soovitanud. Kiikasime sisse ja mõne hetke pärast oli piletimüüja meile 20$-sed piletid maha müünud. Maja oli juba väljast väga võimas, rääkimata seesmistest ruumidest.

Esimesel korrusel oli väljapanek maooride ajaloost, teisel tutvustus Uus-Meremaast (linnud, kalad, kivimid, vulkaanid jne) ning kolmandal sõja teema. Väga põnev oli, aga oleksime pidanud rohkem aega selleks varuma. Üks põhjus miks me piletid nii kiiresti ostsime oli see, et meile pakuti lisaks muuseumi külastamisele ka maooride showd. Me olime sellest unistanud. Juba kogunemisel tegime nendega nende rahvariietes pilte. Tantsud ja mängud olid veel paremad!!! Meil jooksid külmavärinad üle keha nende erinevate etteastete pärast. See oli tõesti võimas! 8 maoorit suutsid kogu saali kõlama panna nii nagu neid oleks seal olnud terve hõim. Super kogemus, soovitame kõigile, kes seda maad külastavad

Kohtusime Qeen st-l kahe Eesti tüdrukuga, Sandra ja Kerliga nende töökohas. Nad olid seal pubis juba 2 kuud töödanud ja polnud veel Aucklandist välja saanud. Tõime neile Eestist paki.

Ostsime endale ka lõpuks kohalikud sim-kaardid. Peaksid olema kõige soodsamad siin U-M´l - 2degrees. Minu nr on 0226461122, Tiiu oma 0226461121. Hakkasime oma hosteli poole jalutama.. Teepeale jäi üks turgu meenutav pood, ahvatlevad puu- ja juurviljaletid esiplaanil. Meie naabruskonnas ja kesklinnas ei ole peale väikeste ja kallite nurgapoodide midagi. Seega astusime sisse ja hakkasime korvi täitma. Mõne aja pärast märkasime, et tegemist oli a´la hiina poega. Kogu kaup peale mereandide ning puu-ja juurviljade oli hieroglüüfidega. Meie olime poes ainukesed, kelle silmad ei olnud kissis. Paistab, et tutvusime teise linnaosaga, kus elasid ülekaalus vaid ühe rassi esindajad. See on üsna ebatavaline, sest tänavapildis on siin suur rasside kompott.

*Auckland on maailmas esikohal paatide arvu poolest inimeste kohta. Linnas on üle 100 000-l inimesel paat, st igal 10ndal.

*Linna sümbol „Sky Tower“ on 328m kõrge, sealt saab trossiga alla tulla, st nad lasevad poolele maale rahulikult ja siis saab kogeda hetkeks vabalangemist.

*1/3 Uus-Meremaa elanikest elab Aucklandis. Üldse 2/3 elanikest on põhjasaarel.

13.nov

Ärkasime vara, et hakata tööd otsima. Peale hommikusööki kas

utasime joogamaja. Väiksed jõuharjutused(tegelt sai vist palju) ja venitused ning värskena tööd otsima. Otsisime tööd üsna kaua, saime ka mõned vastused, mis olid suhteliselt negatiivsed meie jaoks, st et neil hooajani on veel aega jne.. saatsime ka mõned sõnumid. Neil on sõnumid muide väga populaarsed, maksavad ka vaid mõned sendid, helistamine aga metsikult kallis. Käisime esimest korda suuremas supermarketis. Hinnad olid totalselt erinevad. Leiba neil ei ole, on palju erinevaid saia sorte, kuid paistab, et populaarseimad on suured röstsaiad. Saiapätsi hind on supermarkeris 3-8 NZ$, mis teeb meie rahas kuskil 21-56 EEK-i. Õhtul läksime oma 8 hostelikaaslastega välja. Ikkagi reede õhtu. Hakkasime minema peatänava lähedal asuvasse klubisse, kui märkasime pubi live muusikaga. Astusime sisse ja rokkisime päris pikalt. Tutvusime seal ka ühe maooriga, kes elab Cooki saartel(tahame minna!) ja ta lubas aidata planeerimise/majutusega. Paistab, et on üsna normaalne kui inimesed tulevad juurde ja küsivad kust sa pärit oled. Tutvusime mitmete euroop

lastega Taanist, Prantsusmaalt, Norrast, Saksamaalt jm-lt. Edasi läksime klubisse. Esimesse me sisse ei saanud, kuna meil kellelgi polnud passi kaasas. Muid isikut tõendavaid dokumente nad lihtsalt ei aktsepteeri. Aga milline normaalselt mõtlev turist võtab klubisse oma passi kaasa!?! Teise saime tänu läbirääkimistele sisse, aga rõhutati, et järgmine kord olgu pass kaasas.

*Saime teada, et penji hüpet on võimalik ka helikopterist teha.

14.nov

Päev algas korraliku hommiku/lõunasöögiga. Ilm oli väga vahelduv, vahepeal soe ja päikesepaisteline, siis jälle jahedam ja pilvine. Välja minnes pead olema veendunud, et oled valmis nii kuumalaineks(päike kõrvetab üsna teravalt), jahedaks tuulepuhanguks kui ka vihmasajuks. Paistab, et olen ettevaatamatu olnud ning külma saanud. Kurk valutab ja nohu.

Otsisime veel tööd. Mõtlesime ka woofingu (töötamine öömaja jm eest) peale seniks kuni hooaeg reaalselt peale hakkab. Linn on küll väga ilus ja omapärane, kuid ei suuda oodata linnast välja saamist päris loodusesse. Pärastlõunal läksime jalutama. Esimest korda katsusime Uus-Meremaa vett- väga soolane oli, kuid õnneks mitte nii külm kui kartsime. Mereäärne piirkond oli nii ilus, väga raske on seda sõnade ja piltidega edasi anda. Vesi muutis värvi olenevalt sell

est kuhu päikesekiired langesid. Kord oli roheline, kord türkiissinine.

Meie hostelist..

Oleme üsna heas linnaosas- Parnellis. Hosteli nimi on City Garden Lodge. Üsna populaarne koht, kuna ei ole kaugel kesklinnast, saab autot parkida, linnamüra ei kostu, puhas ja korralik. Maja on armas, nagu suur elumaja+aed, kus saab ka telkida. Veranda on tore, selle ees seisev sametist puu veel toredam. Ühisköök, kus kõik vajalikud nõud ja maitseained endale toidu tegemiseks olemas. Siin on ka selline üsna suur hubane istumiskoht diivanitega, kus saab mängida, chattida, lugeda vms ja internetinurk.

Siia tulles tahtsime kahest tuba, kuid saime 2 kohta 8-ses toas. Alguses natuke häiris privaatsuse puudumine, kuid nüüd oleme rahul, sest osadest toakaaslastest on saanud päris head tuttavad. Iga päev keegi lahkub ja keegi tuleb asemele, kuid kui teha statistikat, siis suhteliselt iga kolmas on sakslane. Huvitav, mis loterii meile homme toob..

Midagi omapärast:

*Üks imelik lind laulab nagu uksekell, üldse siin on väga palju linde.

*Valgusfoor teeb jalakäijate rohelise tule süttides sellist SuperMario häält, et iga kord kõnniteed ületades suunurgad tõusevad üles(alguses oli Tiiul üsna raske end talitseda-tema vali naer).

*Teed ületades peab ikka veel pingsalt mõtlema kuhu poole vaadata, esmalt paremale, siis vasakule. Tavaliselt ütleme seda koos ja üsna tihti haarame üksteisel käest.

*Hosteli veranda ees on puu, mille koor on sameti sarnane.

*Arvuti kell on meie omast siiani 11h maas, et oskaks arvestada mis aeg kodustel on.

*Dokumendina aktsepteeritakse ainult passi!!!

*Kõik klienditeenindajad suhtuvad klientidesse väga vabalt, nagu vanadess sõpradesse. „Hey mate!“, „So cool!!“, „Awesome!“ ja räägivad oma eraelust ning viskavad nalja.

Uus-Meremaa, Auckland

2009-11-13T01:42:00.005+02:00

10.nov Ilm oli super. Soe ja päikesepaisteline. Õhk oli eriti värske, sellise ebatavalise tundmatu „unistuste lõhnaga“. Hostelist oli võimalik endale transport lennujaama järgi kutsuda, nii me ka tegime. Hästi tegime. Hostel oli pisikene ja väga rahulikus piirkonnas. Käisime poes, kuna kõhud hakkasid tühjaks minema, kuid tagasijõudes jäime kohe magama. Magasime nagu nottid. Tiiu suutis vahepeal ärgata ja meile järgmiseks ööks öömaja osas nõu küsida. Mina ei saanud vapsee millestki aru. Öösel olime kordamööda üleval. 11.nov Hommikul olid pead nii paksud, et kohalik ülikange kohvi ka ei mõjunud. Läksime bussi peale, et sõita linna (olime enne väga äärelinnas). Bussis olid kõik, kaasaarvatud bussijuht maoorid(kutsume neid kalevipoegadeks).Kuna bussipeatustel nimesid ei olnud ja ei jaksanud enam neid tänavanimesid jälgida, palusime kohalikul maooripoisil ütelda kui õiges kohas oleme. Bussiga sõites ei saagi nii palju sellest vasakpoolsest liiklusest aru, kui tänaval käies. Oleme harjunud kiikama algul vasakule ja siis paremale, et tulevaid autosid vaadata, kuid siin on ju täpselt vastupidi. Jama on ka see, et siin ei ole päevasel ajal autodel tuled kohustuslikud. Ilm ei olnud nii hea kui eile. Oli jahe ja vihmane. Tegime piskese tiiru linnapeal. Tahtsime IRD nr-it teha, kuid mina jätsin oma juhiload koju. Neid oli vaja. Õnneks sobib ka skännitud variant. Panga konto saime tehtud. Meid teenendas maoori-tüdruk, kes võttis meid nagu oma sõpsusid. Pm rääkis oma nädalavahetuse plaanidest jne. Hetkel oleme City Garden Lodges, mis on sellises rahulikumas piirkonnas, kuid üsna kesklinnas. Suur maja + aed on rahvast täis. Palju sakslasi. Jagame tuba kuue võõra inimesega- populaarne koht. Nüüd hakkame tööd otsima. Murdsin Kismetit süües hambast killu.

8-10 nov reisisime Istanbul-Abu Dhabi- Sidney- Auckland

2009-11-11T11:55:00.002+02:00

Enne reisi meil kummalgi mingit hirmu sees ei olnud. Mainisin, et Caglari kodu oli lennujaamaga võrreldes teises linna otsas. Kuna oli pühapäev, siis nad arvasid, et erilist ajavaru meil vaja ei ole ja hakkasime kuskil 5.20 tulema, lennuk läks 20.15. olime jõudnud kuskilt 10-15 min sõita kui Caglari ema helistas ja ütles, et kellegi punane Samsungi tel oli sinna jäänud- Tiiu telefon. Niisiis tagasi!!! Telefon toodud, suund kiiresti lennujaama poole tagasi aga ees ootas meid ummik. Pm sõitsime üle 30min sinna kohta kus ringi pöörasime ja ummik oli veel päris pikalt edasigi.. peaaegu 2 tundi oli jäänud lennuki stardini ja me olime ikka veel ummikus:S ja meil oli nii nii pikalt veel sõita. Peas käisid igasugused mõtted. Hakkasime üsna närviliseks muutuma ja süda puperdas jubedalt. Varsti rääkisime juba suhteliselt reaalselt sellest, et mis saab siis kui peaksime lennukist maha jääma. Aga õnneks viimasel hetkel saime ummikust välja ja täie itsiga Ataturki poole. Poisid tulid meiega sisse kaasa ja aitasid kiiresti check in-i ära teha (suur lennujaam). Ikkagi.. me polnud ammu nii suurt pinget tundnud kui seal lennujaamas, süda käis nii nii kiiresti. Jätsime hüvasti ja olimegi omapead.. Järgmine peatus Abu Dhabi. Asjaajamise kultuur vapsee võõras meile. Aega on neil küll seal, räägivad vahepeal omavahel juttu ja siis toksivad paar tähte arvutisse jne. Lennujaam oli vinge, kõik sümeetriline ja plaatidega kaetud. Selle maa rikkus oli lennujaamast näha. Saime korra netti ja bookisime hosteli U-M´l. Sydney. Lendasime sinna Ethiad´iga. Kõige fäänsim lennuk, millega lennanud olen, suured telekad igal ühel ja pult(meenutas mängukonsooli). Saime igasuguseid filme ja tv saateid vaadata, mänge mängida ning igal võimalikul moel kaardil meie asukohta vaadata. Pikim lend, 14 h ja 30 min. Natuke veel meie sihtkohta. Lennukist tundus Austraalia ka nii nii ahvatlev! Kiiresti kiiresti vahetasime lendu.. ..ja Aucklandi. Ainus lend kus pidime Tiiuga eraldi istuma. Minu kõrvale istus kohalik noormees, kellelt sain palju infot. Lubas millalgi ka linna näidata. Ei läinudki kaua, st kuskil 3h kui hakkas meie kaunis ja kauaoodatud Uus-Meremaa paistma. Pole ime, et teda pika valge pilve maaks kutsutakse. Seda ta ka on. Ülevalt avanes niii nii uskumatu vaade. Mõne aja pärast tegimegi oma esimesed sammud UM pinnal. Kõik oli ideaalne. Mõlemal käis pea ringi.. ei teadnud, kas lendamisest või suurest õnnest.

6.8.11.2009 Nädalavahetus Istanbulis

2009-11-11T11:54:00.003+02:00

Reis Riiga läks hästi, kuigi pidime hommikul 6st 14.30ni lennukit ootama. Ei saanud suurt pagasit ära anda ja nii me tukkusime seal selle otsas kordamööda. Teel Riiga kohtasime ühte tuttavat poissi, kes kinkis meile valge veini. Meie seda juua ei tahtnud(v-o natukene), kotid olid ka nii täis, et kotti seda surgata ei saanud.. tahtsime selle edasi kinkida, aga kõik kellele seda pakkusime arvasid, et noored tüdrukud pakuvad korgijooki. Reede õhtul jõudsime Istanbuli. Jumal tänatud, et meie sõbrad meile vastu tulid. Me poleks nädala pärast ka õigesse kohta vist kohale jõudnud. Saabumiseks valisime muidugi hea aja, st sattusime suurde ummikusse ja meie teekond Caglari koju võttis aega kuskil 2 h. Kui ummikust välja saime sõitsime kesklinnas kuskil 160 km/h, mis oli vägagi normaalne, kuna kõik tegid seda. Liikluse kohta peaks veel mainima, et eestlased seal vist sõidetud ei saaks. Nimelt kaherealisel teel sõidab umbes täpselt 4 autot+1 teeb möödasõitu ja teine tagurdab. Erinevalt meist nad suhtlevad, piibutades ja kätega vehkides, jäädes ise samal ajal väga rahulikuks. Muud moodi ei olekski seal võimalik sõita. Autoks oli meil Cankuti kabriolet; juuksed lehvisid, vaade linnale oli super + autos kiikumine. Väljas oli oodatust rohkem kraade, nii 20 tuuris. Istanbul jaguneb kaheks: euroopa ja aasia osa. Meie elasime aasia poolel, mis on konservatiivsem, traditsioonid ja kultuur on paremini säilinud. „Koju“ jõudes ootasid meid Caglari ema ja isa väga maistva türgi õhtusöögiga. Sõime aedvilja püreesuppi, liha mingi taime sees, millele me ingl.k. nimetust ei leidnud ning ube punases kastmes. Toidu kõrvale söövad mega pehmet saia..mmm. Kodu oli ilus, kahekordne korterelamu, mille rõdult avanes IMELINE vaade ühele kahest sillast, mis ühendab euroopat aasiaga. Avanes vaade ka metsale, mis Istanbulis on väga väga haruldane(tegemist oli sõjaväelastele kuuluva alaga,sp ei tohtinud seda täis ehitada). Sättisime ja hakkasime liikuma spetsiaalsele peo tänavale. Sinna läksime mööda loodusliku kanali äärt euroopa poolelt. Väga rikkas piirkond, suured võimsad villad ja kallid autod. Muideks Istanbulis avaneb peaaegu igalt poolt hea vaade, kuna see on pisut mägine. Sillalt avaneb võimas vaade mõlemal pool asuvale linnale, kus pimedas tundub, nagu kataksid vääriskivimid maad. Kõik sätendab. Sõitsime ka vanalinna äärest läbi ja jõudsime lõpuks suurele suurele peo tänavale, kus oli metsikult kohvikuid, restorane, baare, pubisid, klubisid. Peatänavaga ristusid mitmed mitmed kõrvaltänavad, mis olid samuti erinevate meelelahutuskohtadega täidetud. Rahvast pidi igale poole jätkuma, st kõik kohad on täis. Kuna oli reede, siis lõbutsejaid oli tänavatel metsikult, lisaks kaupmehed, kes müüsid tänaval karpkalu, kastaneid jm näksi. Läksime neljakesi (Caglar, Cankut ja meie) ühele kõrvaltänaval asuvasse baari, millel ei olnud katust, u 5 korrus(igal eelneval oli ka baar). Tegime mõned dringid ning klubisse live muusikat kuulama. Peol juhtus nii mõndagi, kuid kes see ikka heledapäiste peale pahandab. Pärast pidu sõime karpkalu, mille sisse oli ka pisut riisi pandud. Tiiu maitses kaaa ja ei sülitanud välja!!!!(lennukis sõi suitsulõhest ka poole ära)* Fotokaga suutsime esimesel õhtul miskit teha, nii et järgnevatel piltidel on mustad laigud. Läksime linnapeale. Külastasime mõningaid vaatamisväärsusi(moššeesid, Allah Muhamedi ja tema pere haudasi, endist suurt veehoidlat, mis mahutas üle 300 ruutmeetri vett ning nüüd on muuseum. Viimasesse uputasin esimese kiikamisega üle piirde oma päikeseprillid, mille õnneks turvamees kalavõrguga enne välja kookis kui kalad seda rünnata jõudsid. Sõime populaarseid lihapalle ühes väga vanas söögikohas ja läksime nende kooli vaatama. Terve skaudigrupp käis/käib samas koolis, mis näeb välja nagu mingi võimas valitsuse hoone. Kunagi tegutses seal pank. Noortel on suured võimalused erinevateks tegevusteks.

2009-11-11T11:45:00.002+02:00

Aitah Teile!!!